Tervisekeskuste betoon voolab haiglate tingimustel

Eilne Äripäev kirjutas, et sotsiaalministeerium investeerib uuel aastal ligi 85 miljonit ­eurot Euroopa Liidu abi­raha, et katta Eesti ajakohastatud tervisekeskustega. Perearstide hinnangul on rahataotlemise esialgsed kriteeriumid neile ebasoodsad.

Toimetuse hinnangul võib ministeerium kriteeriume seades plaanida perearstinduse edendamise ja tugevdamise sildi all hoopis korvata haiglate investeeringuvajadusi. Kui sõnades on tervisekeskused vajalikud pere­arstidele, siis raha taotlemise tingimusi seatakse haiglate vaatevinklist.

Mõistagi on raske vastu vaielda argumendile, et patsiendile on kõige mugavam, kui ta saaks vajaliku arstiabi kätte ühest kohast. Siin ei kannata ilmselt kõige paremini varustatud perearstikeskus haiglaga võrdlust välja, sest kõiki vajalikke eriarste seal tööl pole. Samuti pole ilmselt haiglat, kes praegu (lisa)investeeringust ära ütleks.

Nii võibki olla küpsemas plaan euroraha toel haiglate investeeringuid suurendada, mis sellest, et haiglatel pole praeguse seaduse järgi võimalust perearstiteenuseid osutada.

Milleks keerutada? Milleks siis keerutada – tulekski seada tingimuseks, et tervisekeskused tuleb teha haiglate juurde. Sisuliselt oleks siis tegu (haigla)polikliinikute taassünniga, kus perearstidest võiksid saada taas nii-öelda jaoskonnaarstid. Kui see on sotsiaalministeeriumi eesmärk, pole mõtet lasta perearstidel või omavalitsustel rahale kandideerida. Iseasi, kas eraettevõtjatest perearstid üldse soovivad haigla tiiva alla praktiseerima minna.

Kui soovitakse aga tõepoolest perearstide töötingimusi parendada või nende koondumist toetada, siis las taotlevadki eurotoetust perearstid. Või vähemasti ei tohiks nende taotlemisvõimalusi kunstlikult piirata. Kas perearstid plaanivad tervisekeskuse ehitada võimaluse korral haigla juurde või mujale, oleks juba nende otsustada. Kas või oma patsientide kogemusele toetudes.

Kõne all on ka kohalike omavalitsuste kaasamine. Olukorraga kursis olevad otsustajad küllap teavad ette, et enamik omavalitsusi ei hakka seda toetusraha taotlema. Osa jõukamaid ehk küll, aga kui pool rahast tuleb niigi napist linna või valla eelarvest juurde panna, siis entusiasmi napib.

Kes omavalitsustest soovib oma kandi perearstidele paremaid töötingimusi luua, teeb seda niigi. Teised viitavad sellele, et pere­meditsiiniga tegelemine pole omavalitsuse ülesanne.

Nii jääbki praeguse info põhjal mulje, et sõnades perearstinduse toetamise varjus võidakse perearstidele puru silma ajada. Järveotsa perearstikeskuse ja perearstide seltsi juht Diana Ingerainen juhtis leheloos tähele­panu, et taotlemisel võivad eelise saada need, kes osutavad võimalikult palju teenuseid, ­samas kui perearstikeskused osutavad pigem vaid perearsti- ja pereõeabi. Punkt haiglatele ­juba ette.

Tõsi küll, portaali med24.ee andmetel on väljatöötamisel uus perearstide arengukava, millest peavad ka esmatasandi tervisekeskuse projektiraha taotlejad lähtuma.

Ehitajad ikka rahul. Ehitusettevõtetel pole suurt vahet, kes on tellija ning kuhu täpsemalt mõni tervisekeskus rajatakse. Tööd pakuks see kindlasti. Küll on vahe selles, kes, kuhu ja milleks neid tervisekeskusi rajama peaks. Praegu paistab, et nööbi juurde hakatakse ülikonda õmblema, st võimalust hulk euroraha nii-öelda betooni valada võidakse sättida lihtsalt haiglatele kohaseks.